Ebaõiglane maailm

Me võtsime sõbraga pisut napsu. Noh, ikka juhtub, et kui vanad sõbrad üle hulga aja kokku saavad – sellest on nüüd tubli kakskümmend aastat –, siis tuleb seda tähistada. Ühesõnaga, istusime ühes kesklinna pubis. Ma ei oska öelda, mis ajal me sealt liikuma hakkasime, aga mäletan, et see oli turvamees, kes meid uksest välja viskas. Tõbras selline! Ta poleks tohtinud nii käituda! Ma püüdsin talle meelde tuletada, kellega tal tegemist on, aga ta ei teinud kuulmagi. Jah, ma kostitasin teda natuke krõbedamate sõnadega ja mis siis? Tema oli see, kes mulle käe külge pani! Ja kellele see siis meeldib, ah?
Väljas oli kohutavalt külm ja sõber ütles, et tal on nüüd aeg koju minna. Takso korjas mind peale ja ma lootsin, et vähemalt taksojuht mõistab mind. Pagan! Maailm on ebaõiglane! Näe, sõber istub parlamendis, tal on korter kesklinnas, naine, lapsed. Mul oli ka kunagi kõik olemas, sõbrad, parteikaaslased, kes mind aitasid ja mina aitasin omakorda neid. Oma maja oli suure aiaga, pere, isegi koer oli, kallis jaapani tõug. Nojah, meil oli teinekord peretülisid, aga kellel neid poleks? Kuid ühel päeval koju tulles leidsin ukse tagant kohvri oma asjadega ja kirjaga, kus teatati, et selles majas mind enam ei oodata. Fertig! Kirjas loetleti kaksteist, kujuta ette – kaksteist! – põhjust valjaviskamiseks. Okei, mõni neist oli isegi tõsi. No oli armuke, no valetasin paaril korral, no jõin sõpradega pisut sagedamini viimasel ajal, aga koike ma küll omaks ei võta! Ei võta! Ja siis hakkaski elu allamäge minema. Pagan!
See kuradi taksojuht, ta ei osanud sõita. Ma ütlesin talle, et ega ta hobusesõnnikut vea, et niiviisi pidurdab. Kujuta ette, ta vastas et ei, aga tooreid kanamune ka mitte! Kurat, milline ülbus! Mul hakkas paha. See pagana söök seal pubis, see ajas üles. Taksojuht pidas kinni ja käskis mul autost väljuda. Kuhu? Sinna külma õue? Ja siis, kujuta ette, ta hakkas mind autost välja tirima! No kellele see meeldima peaks, ah? Ma tahtsin talle näidata, kes on kes. Igasugune taksojuht ei tule mind käskima! Kusagilt ilmusid välja pollarid. Miks nad mu kaasa vedasid, ma ei tea. Ma olin ju lihtsalt natuke sõbraga napsu võtnud...
Trellid vaatasid vastu kui ärkasin. Keegi oli raadio valjuks keeranud ja seal räägiti ministrist, endisest ministrist, kes öösel tänaval kakelnud oli. Mu pea lõhkus ja lihased olid kõvast küljealusest kanged. Pagan, et nad kärvaks, need kuradi papparatsod!

Koolitee

Mulle meeldib koolitee. Mõned minu klassi tüdrukud elavad kaugel ja mõned jällegi liiga lähedal; üks tüdruk elab koguni otse koolimaja taga, nii et tal peaaegu ei olegi kooliteed. Aga minu isa ütleb, et ma elan täpselt paraja koha peal. Ma näen oma maja akent kooli aknast. Ja oma maja aknast näen jällegi koolimaja. Nii et isa ütleb, et ma võin üksi koju tulla küll. Kooliteel juhtub igasugu põnevaid asju ja mulle see meeldib. Muidugi, ma pean olema ettevaatlik ja täitma kõiki liikluseeskirju. Mina ei tea, miks mõned suured inimesed ei täida liikluseeskirju, kuigi ema ütleb, et kõik peavad täitma. Ma pean kindlasti seda ema kaest küsima.
Ükskord, ma mäletan, just siis, kui ma olin üle suure sõidutee jõudnud, nägin, et selle uue hiiglasuurte akendega maja juures seisab palju inimesi. Kujuta ette, nad seisid otse autotee peal! Ma ei tea, kuidas nad julgesid! Mõned autojuhid olid hästi kurjad. Nad tuututasid ja vehkisid kätega ja rääkisid midagi. Ma ei saanud täpselt aru, mis see oli, mida nad ütlesid ja kellega nad rääkisid. Aga ma kartsin, et nad võivad inimestele otsa sõita. Õnneks nad ikka ei sõitnud.
Ma otsustasin, et lähen natuke lähemale ja vaatan, mis seal juhtunud on. Ma kuulsin kuidas üks onu ütles teisele, et keegi on vist auto alla jäänud. Aga äkki nagin ma ühte vaikest lindu. Ma teadsin kohe – see oli pääsuke, selline musta saba ja valge kõhuga, meie rahvuslind! Ta kükitas suure tee peal, just sealkohas, kus autod seisid ja tuututasid. Ja üks tiib oli tal natuke imelikult laiali. Vaeseke! Ma lihtsalt pidin ta päästma! Ma pugesin autode vahele. Teinekord on hea kui oled väike! Jõudsin just linnuni kui ta äkki minust kaugemale hüppas. Ta hüples ja hüples ja ma ei saanud teda kuidagi katte. Rumal lind, ma ju tahtsin teda aidata!
’Kuule tüdruk! Tee, et sa siit kaod, enne kui auto all jääd!’
Ma ehmatasin hirmsasti. Üks onu oli pea autoaknast välja pistnud ja vaatas mulle kurjalt otsa.
’Aa...aga...’
’Ei mingit aga! Su ema ootab sind kodus!’
Kust ta teab, et mu ema ootab juba? Vaatasin linnu poole, aga ei näinud teda enam. Mul hakkas hirm. Ja nutt tuli peale. Ja ma hakkasin kodu poole jooksma.
Ema ei olnud kodus. Mul oli vaga kurb tuju. Laksin oma tuppa ja nutsin kibedasti. Ma mõtlesin sellele linnule. Ja sellele kurjale onule. Ja sellele, et ema ei olnud veel kodus. Ema oskaks kindlasti öelda, mis linnust sai.

Õnn on nagu tuulehoog

Oli selle aasta esimene tõeliselt soe ja päikeseline kevadpäev. Pille oli kapist oma lemmikkleidi üles otsinud. Ta libistas selle üle pea, sõlmis krae alt rinnaesisele ulatuva peene valge paela kokku ja silmitses ennast peeglist. Valge pitskraega tumesinisest siidkangast kleit, tillukesed kollased kannikesed mustriks, joonistas välja tema kõrge rinna, saleda piha ja ümara puusajoone. Rohekad kelmikad silmad, pikad blondid juuksed, siidised käsivarred. Pille naeratas.
Õnn on nagu tuulehoog, mis lahtisest uksest sulle käe ulatab, ümises Pille omaette mööda paikesekiirtesse uppunud tänavat kontsade rõõmsa kõpsumise saatel astudes ja kuivanud puuokste põletushõngulist kevadõhku ninasõõrmeisse tõmmates. Väikesed tüdrukud, värvilised siidlehvid juustes, hüppasid üksteise võidu õueasfaldile kribatud keksukastides. Poisid huilgasid üle aedade ja puuriitade turnides ning üksteist taga ajades. Varblased säutsusid. Pea iga maja juures toimetas keegi. Pille lehvitas ja soovis neile jõudu. Ta tundis neid kõiki. See oli tema lapsepõlvelinn. Siin oli ta oma vanemate valvsa pilgu all üles kasvanud, koolis käinud ja vahel mõnest peostki osa võtnud, kuid alati kokkulepitud ajaks koju tulnud. Ta lõpetas kooli väga heade hinnetega ja oli õpetajate lemmik. Ta oli alati olnud oma vanematele tubli ja sõnakuulelik laps.
See kõik oli, mõtles Pille ja naeratas omaette. Homme sõidab ta kodunt ära, ülikoolilinna, eemale vanemate kontrolli ja õpetajate moraalitsemise alt, vabadusse. Ainuüksi mõte sellest tundus ahvatlev, hirmuäratav, joovastav.
Ta jõudis parki. Iga kivi, puu ja põõsas oli talle siin tuttav. Ta peatus ja vaatas, kuidas kaks punakaspruuni oravat mööda jämedat sajandivanust tammepuud ülespoole vudides ja naljakalt kidistades üksteist taga ajasid.
„Kurat, nii kui kevad tuleb, lähevad naised ilusaks!“
Pille pööras võpatades hääle suunas. Ta nägi kahte meest mööduvat, mõlemal sarnased heledast linasest kortsunud ülikonnad seljas; ühel heledad õlgadeni ulatuvad juuksed, teisel tumedamad, kuid samuti pikemate juustega mees, mõlemal paikeseprillid ees. Üks neist – Pille ei uskunud oma silmi – oli ju see, just, toosama kuulus laulja! See tumedamate juustega! Oi kui palju tema laule Pille oli kuulanud! Ta oli kõik need laulud omale salvestanud ja kuulanud ja kuulanud... Ballaadid, kurvad ja ilusad, armastusest, valust, kaotusest. Ta teadis neid kõiki peast.
Kui mehed olid kaugemale läinud, vaatas Pille enda ümber. Ei, kedagi, peale tema ei olnud läheduses. See oli siis tõsi – see lause oli käinud tema kohta! Ta oleks tahtnud kõva häälega naerma puhkeda, hõisata, huilata, varblastega kaasa keksida. Sest mitte keegi ei olnud mitte kunagi veel öelnud, et ta on naine – ilus naine! Vaike tüdruk oli saanud suureks. Salapärane maailm ootas avastamist.

Saepurumägi ehk minu esimesed triibulised

Läksime lastega saepurumäele. Sten alati uhkustas kui sealt tuli. Ma ei olnud seal kunagi käinud. Noh, ma teadsin küll, et ma ei tohtinud seda teha, sest ema ütles, et ma olen veel liiga vaike, et üksinda kodust kaugemale minna. Aga ema ei olnud kodus.
Saepurumägi oli natuke kaugel, selle suure maja juures, millest me isa autoga lasteaiast koju tulles mööda sõidame. Maja uks oli lahti ja sealt kostus hirmsat mürinat. Üks suur punase kastiga auto seisis maja ees.
Saepurumägi oli hästi kõrge ja sealt oli vahva ennast alla rullitada. Sten ütles, et kes kõige kaugemale ennast rullitab, on võitja. See oli selline mäng. Vau! Meil oli toeliselt lõbus. Sten ei norinud mind ka enam, et ma tita olen.
Kui meil isu rullitamisest otsa sai, siis Sten tegi ettepaneku minna konnatiigi juurde. Seal olevat just praegu hästi palju sabaga konnakulleseid, keda on vahva püüda ja purgi sees ujutada. Ta ütles, et purk on tal seal rohu sisse ara peidetud. Hakkasime just minema kui ema tuli. Tal oli väga kuri nagu peas. Ja oks oli tal ka millegipärast käes.
Ma ütlesin emale, et läksin ainult korraks ja teised lapsed läksid ju ka. Aga ema ei kuulanud mind. Ta lõi hoopis oksaga mulle vastu säärt. Ai-ai! See oli valus. Saepurumäel oli ju nii vahva ja üldsegi mitte hirmus. Ma olin kuri. Suured inimesed on vahel imelikud.

Vaba õhtu

Heints vajus väsinult hotellitoa laiale voodile. Heitnud pilgu elektronkella rohelisele numbrilauale hiiglasliku plasmateleri allservas otsustas ta pealelõunase uinaku teha. Oli haruldaselt vaikne. Sellest on nüüd kaheksateist aastat, mõtles ta hotelli heledat triipmustrilise ääristusega lage silmitsedes, kaheksateist aastat päevast, mil ta Tallinnas lennukile astus. See oli selsamal aastal kui Eesti iseseisvuse taastas. Heints oli kevadel lõpetanud Tartu Ülikooli juuraõpingud kui doktorist isa talle Ameerikas Lääne-Virginias edasiõppimiseks koha muretses. Elu Ameerikas oli kulgenud kiirelt ja huvitavalt, täis õpinguid, reisimist ja tööd. Homme tuleb isa autoga järele ja viib ta koju, Tartusse.

Vaatamata kurnavale reisile – lend New Yorgist Tallinna kestis ühtekokku kolmteist tundi, ja ajavahemikule – päev tähendas tema jaoks tegelikult ööd, ei tulnud Heintsil und. Ta ajas ennast püsti, et akna, tegelikult küll klaasseina, ette rasked oliivrohelised satiinkardinad vedada. Justkui kottpime öö, mõtles Heints käsikaudu tagasi voodini koperdades.

Und ei tulnud. Mõtted viisid ülikooliaastatesse Tartusse. Ta oli olnud tegija poiss, aktiivne, sportliku kehaehituse ja tõmmu jumega, kahe tunnustatud õppejõu ainuke poeg. Ta ei tundnud kunagi millestki puudust. Ka tüdrukutest mitte. Mõelda vaid, Riina, sale brünett, kursuse tublimaid, ei tea, mis temast tänaseks saanud on... Ja Pille, lühemat kasvu blondide pikkade juustega tüdruk, pisut edev ja kergemeelne, vähemalt tundus olema, meeldis paljudele poistele – temaga on seotud eredamad mälestused. Heintsile meenus, kuidas nad kahekesi, veinist joobnuna, lõpupeolt jalga lasid, Pille juurde ühikasse. Peale eksamisessiooni oli ühikas nii tühi, et isegi komandant ei viitsinud üksikutele hilisõhtustele sissejalutajatele küsimusi esitama hakata. Armsad rohelised silmad...

Ahjaa, kas Pille mitte Tallinna tüdruk polnud? Just-just! Mis oleks kui...? Ei, ei, ta ei pruugi enam Tallinnas elada, tal on kindlasti teine nimi ja pere ja... Aga mõte oli idanema pandud, see ei lasknud enam lahti, uudishimu pühkis väsimuse, elujõud voolas lihastesse tagasi. Heints ajas end püsti ja sikutas kardinad eest. Mees, kes suurest seinapeeglist vastu vaatas nõustus temaga: Heints on oma parimais aastais, nägus, terve ja elujõuline. Ta tuli puhkusele, tal on täiesti vaba õhtu – miks mitte ennast pisut premeerida.

Pille-mis-ta-nyyd-oligi, lehitses Heints hotelli paksu kollasekaanelist telefoniraamatut. Pille Ma.r... Täitsa olemas! Huvitav, kas ta polegi vahepeal mehele läinud? Numbrit valides tundis Heints oma südant lööke vahele jätvat. Telefon kutsus. Naisehääl vastas.
„Jah?“
„Pille?“
„Jah, kuulen. Kes küsib?“ Hääl tundus tuttav.
„Mina olen... Heints... Mäletad?“ Vaikus. „Pille, kuidas sul läheb? Ma jõudsin täna New Yorgist Eestisse ja mul on vaba õhtu ja ma mõtlesin siin, et... et võib-olla saame kokku. Nii ammu pole sind näinud. Ma olen hotellis, uues hotellis, vanalinnas... “ Vaikus. Hetkeks tundus Heintsile, et ta räägib iseendaga. „Pille, aga ma võin ka sinu poole tulla. Kus sa...“
„Ei, ära tule! Ma tulen ise...hotelli...varsti.“
Jess! Heints kukutas toru hargile. Ta otsis kohvrist puhtad riided, tellis administraatorilt lilled, punased roosid muidugi, ja kaks pudelit kallist prantsuse veini. Oodates tundis ta kehas pinget kasvavat. Võib-olla ei olegi Pille enam ilus, võib-olla ei meeldigi ta Heintsile enam, võib-olla... Mis siis, kui tänasest hoopis igav ja piinarikas õhtu kujuneb?

Koputuse peale avas Heints ukse ja Pille astus sisse, vaikselt, peaaegu hääletult ja naeratas. Ta oli endiselt ilus, sale, blondid juuksed õlgu katmas, seljas lihtsalõikeline kahvaturoheline kleit, just selline, mis ta enda loomulikul ilul välja paista laseb.
„Tere Pille! Sa oled endiselt ilus, e-ee, ilusam veel... tõesti, sa oled vapustav! Tule, istu. Kuidas sul läinud on? Mul on nii hea meel sind näha. Näe, just täna jõudsin Tallinna ja... veini sulle, eks ole?“

Heints avas pudeli, kallas pokaalid täis ja Pille kõrval sohval istet võttes ulatas talle veiniklaasi. Ta jutustas oma õpingutest Ameerikas, sellest, kuidas ta lõpetas parimate hulgas ja kuidas president isiklikult tal kätt surus. Samuti rääkis ta sellest, kuidas talle tehti ettepanek asuda tööle Ameerika ühe mainekama advokaadibüroo juurde, aga et nüüd on tal New Yorgis oma isiklik büroo, kindel klientuur, hea nimi ning sissetulek, mis juba praegu võimaldaks muretut äraelamist elu lõpuni.

„Räägi, kuidas sul läinud on?“ Heints nihutas ennast Pillele lähemale.
Ta sai teada, et peale ülikooli lõpetamist kolis naine tagasi vanemate juurde, Tallinnasse, võttis vastu tööpakkumise ühes väiksemas kirjastuses ning on sellele siiani truuks jäänud.
„Ja lapsed? Abikaasa?“
Pille tõstis põrandalt oma käekoti, otsis sealt välja pildi ja ulatas Heintsile. Pildilt vaatas vastu noor mees.
„Minu poeg...ta nimi on...“ Pille neelatas.
„Kena poeg sul.“ Heints tõusis, et veini juurde valada. Ta pani pildi lauale.
„Jah... saab varsti kaheksateist.“
„Ja abikaasa? Poja isa?“ Heints valas endale veini juurde – Pille klaas oli puutumata – , ja istus naise kõrvale tagasi.
„Ta... oli...ka kena mees...“
Vein oli mõjuma hakanud. Tea, kas tal polegi meest, mõtles Heints hetkeks. Ta nihkus Pillele lähemale, nii lähedale, et ulatus naisele kõrva sosistama.
„Mis oleks kui alustaks kõike otsast? Mäletad, kui me koos olime, sina ja mina...“ Heints kuulis oma hääles võltsi kõla. „Su juuksed lõhnavad nii hästi... sa....kuhu...?“
Pille oli püsti tõusnud ja astus välisukse poole, aeglaselt, peatus, pööras tagasi. Heints istus liikumatult sohval, pea käte vahel, pilk põrandal, justkui oleks seal midagi eriskummalist märganud.
„Ma pean nüüd minema,“ katkestas Pille vaikuse.
Heints tõstis pea, silmis küsimus ja hämming, anumine.
„Jah, ma lähen ära...“ kordas Pille. „Ja... ja mul on sulle palve. Ära enam helista! Palun!“ Hotellitoa uks naise selja taga sulgus.

Ei, ei saa olla, ta ei läinud ära, raputas Heints pead. Ta tegi nalja. Mitte keegi ei ole teda mitte kunagi niimoodi maha jätnud! Ta tuleb tagasi, oli Heints veendunud.... näe, jättis pildigi siia laua peale. Heints võttis foto oma kätte – äkki tundus see noor mees seal kuidagi tuttav. Ei, ei, ta mõtleb sellele homme. Ta pistis pildi kohvrisse, alumisse sahtlisse. Ta jõi ära ülejäänud veini, tühjendas ka Pille pokaali ja vajus voodisse, siidlinade lohutava jaheduse embusse.

Heints tegi silmad lahti ukse klohmimise peale. Elektronkella rohelised numbrid näitasid varast hommikutundi. Ta ajas ennast üles. Kes kurat...
Isa? Nii vara? Pagan, õige küll, isa on ju eluaeg varane olnud.

„Nii et sul oli eile tore õhtu? Ja kes oli see õnnelik naine?“ küsis isa muiates, kui nad Tartu poole vurasid, suvine päike mõnusalt autosalongi soojendamas.
Heints tundis nagu oleks keegi teda terava nõelaga torganud. „Ah, oli üks, endine tuttav. Ei miskit erilist...“ Ta pööras pilgu kõrvalaknast välja ja hakkas rääkima sellest, milline vägev riik on Ameerika ja millised toredad inimesed seal elavad.

Autostop

Vastupidiselt mõnedele oma kursusekaaslastele vihkasin ma tee ääres hääletamist. Aga kord, suvise praktika ajal, leidsime ennast Sillega olukorras, kus valikuvõimalus puudus – viimane buss oli läinud, kuid meie pidime kindlasti varahommikuks linnas olema. Kotte järele tarides ja teineteist süüdistustega üle külvates lonkisime sõidutee äärt pidi linna poole. Üksikud külaelanikele kuuluvad autod vurasid meist peatumata mööda.
Soe suvepäev hakkas pikkamööda õhtust ilmet näole manama kui üks määrdunud punakat karva sõiduauto teepervele pidama jäi. Lõpuks ometi naeratas õnn! Kartsime juba, et leiame end varsti pimeda ja külmavõitu öö kaisust. Ronisime pikemalt mõtlemata tagaistmele – Sille ühele, mina teisele poole. Küsimuse peale: kas linna saab? – juht noogutas ja me ohkasime kergendatult.
Sõit kulges täielikus vaikuses. Halliseguste väljakasvanud juuste, laiaõlgne, päikesest parkunud nahaga autojuht, umbes keskealine, oli arvatavasti kogu oma elu põllumehe ametit pidanud. Tema kõrval istus noorem, samuti pikemate juuste ja päevitunud jumega mees, arvatavasti poeg. Kumbki ei rääkinud sõnagi, ei meie ega teineteisega.
Silmitsesin autosalongi. Selle üldilme oli väsinud ja plekiline. Rebenenud ja auklikuks kulunud istmekatteid polnud keegi võtnud vaevaks kohendada. Kõikjal vedeles oksapuru ja kuuseokkaid. Kõrvalistuja jalgade ees põrandal märkasin köit, korralikult kaheksakujuliseks kokku keeratud köierulli. Huvitav, mida nad sellega teevad? Mida üldse tehakse käsivarrejämeduse köiega? Mu keha läbis kerge värin, tundsin kõhedust, mis peagi õudustundeks üle kasvas. Silme ees hakkasid elustuma stseenid filmidest ja lood tegelikkuses aset leidnud jubedatest juhtumitest. Vaatasin Sille poole. Märkasin ta katset värisevaid põlvi seeliku all varjata.
Väljas pimenes. Vaikust täitis automootori ühtlane urin ning peagi hakkasid eemalt lähenema linnatuled. Lõpuks ometi, jõudsin ma mõelda, kui auto ühtäkki kõrvalteele keeras. Juht ühmas, et peab korraks sõbra poole sisse põikama või midagi sellist, ma ei saanud aru. Vaatasin Sillele otsa. Ta oli oma pilgu aknast välja puurinud. Puude vahelt vilksatava lahkuva päeva kahvatu valgus heitis ta kaamele näole heledamaid valguslaike.
Auto peatus. Esitulede valgusvihus märkasin kahekordset värvituks pleekinud ja osaliselt katkiste akendega puitmaja. Juht väljus autost. Majani jõudnud hakkas ta oma raske rusikaga vastu ust taguma. Uks avati ja mees astus sisse.
„Sul on ilusad juuksed!“ Noorem mees oli näo minu poole pööranud. „Jah, mulle meeldivad sellised küpse vilja värvi juuksed.“
Mu hääl oli kurgus kinni. Püüdsin kramplikult naeratada. Õnneks pööras ta ennast endisesse asendisse tagasi ega öelnud enam midagi. Tundsin, kuidas mu südamelöögid tugevnesid, selle lööklained ulatusid silmade ja kõrvadeni, vähehaaval tervet aju halvates. Süda läks pahaks. Mul tekkis tahtmine avada aken. Aga ma ei saanud, või ei julgenud, või mõlemat korraga. Sulgesin silmad.
Kuulsin autoust avanevat. Midagi rasket asetati autosse. Keegi pani käe mu põlvele. Sille!? Auto hakkas liikuma. Linnatuled. Kesklinn. Auto peatus ühika ees.
„Noh, tüdrukud, kas oli vahepeal hirmus ka?“ Küsija toon reetis rahuloleva muige.
Kurat, sajatasin ma autost välja ronides. Loodan, et nad järgmises elus naisena sünnivad.