Vastupidiselt mõnedele oma kursusekaaslastele vihkasin ma tee ääres hääletamist. Aga kord, suvise praktika ajal, leidsime ennast Sillega olukorras, kus valikuvõimalus puudus – viimane buss oli läinud, kuid meie pidime kindlasti varahommikuks linnas olema. Kotte järele tarides ja teineteist süüdistustega üle külvates lonkisime sõidutee äärt pidi linna poole. Üksikud külaelanikele kuuluvad autod vurasid meist peatumata mööda.
Soe suvepäev hakkas pikkamööda õhtust ilmet näole manama kui üks määrdunud punakat karva sõiduauto teepervele pidama jäi. Lõpuks ometi naeratas õnn! Kartsime juba, et leiame end varsti pimeda ja külmavõitu öö kaisust. Ronisime pikemalt mõtlemata tagaistmele – Sille ühele, mina teisele poole. Küsimuse peale: kas linna saab? – juht noogutas ja me ohkasime kergendatult.
Sõit kulges täielikus vaikuses. Halliseguste väljakasvanud juuste, laiaõlgne, päikesest parkunud nahaga autojuht, umbes keskealine, oli arvatavasti kogu oma elu põllumehe ametit pidanud. Tema kõrval istus noorem, samuti pikemate juuste ja päevitunud jumega mees, arvatavasti poeg. Kumbki ei rääkinud sõnagi, ei meie ega teineteisega.
Silmitsesin autosalongi. Selle üldilme oli väsinud ja plekiline. Rebenenud ja auklikuks kulunud istmekatteid polnud keegi võtnud vaevaks kohendada. Kõikjal vedeles oksapuru ja kuuseokkaid. Kõrvalistuja jalgade ees põrandal märkasin köit, korralikult kaheksakujuliseks kokku keeratud köierulli. Huvitav, mida nad sellega teevad? Mida üldse tehakse käsivarrejämeduse köiega? Mu keha läbis kerge värin, tundsin kõhedust, mis peagi õudustundeks üle kasvas. Silme ees hakkasid elustuma stseenid filmidest ja lood tegelikkuses aset leidnud jubedatest juhtumitest. Vaatasin Sille poole. Märkasin ta katset värisevaid põlvi seeliku all varjata.
Väljas pimenes. Vaikust täitis automootori ühtlane urin ning peagi hakkasid eemalt lähenema linnatuled. Lõpuks ometi, jõudsin ma mõelda, kui auto ühtäkki kõrvalteele keeras. Juht ühmas, et peab korraks sõbra poole sisse põikama või midagi sellist, ma ei saanud aru. Vaatasin Sillele otsa. Ta oli oma pilgu aknast välja puurinud. Puude vahelt vilksatava lahkuva päeva kahvatu valgus heitis ta kaamele näole heledamaid valguslaike.
Auto peatus. Esitulede valgusvihus märkasin kahekordset värvituks pleekinud ja osaliselt katkiste akendega puitmaja. Juht väljus autost. Majani jõudnud hakkas ta oma raske rusikaga vastu ust taguma. Uks avati ja mees astus sisse.
„Sul on ilusad juuksed!“ Noorem mees oli näo minu poole pööranud. „Jah, mulle meeldivad sellised küpse vilja värvi juuksed.“
Mu hääl oli kurgus kinni. Püüdsin kramplikult naeratada. Õnneks pööras ta ennast endisesse asendisse tagasi ega öelnud enam midagi. Tundsin, kuidas mu südamelöögid tugevnesid, selle lööklained ulatusid silmade ja kõrvadeni, vähehaaval tervet aju halvates. Süda läks pahaks. Mul tekkis tahtmine avada aken. Aga ma ei saanud, või ei julgenud, või mõlemat korraga. Sulgesin silmad.
Kuulsin autoust avanevat. Midagi rasket asetati autosse. Keegi pani käe mu põlvele. Sille!? Auto hakkas liikuma. Linnatuled. Kesklinn. Auto peatus ühika ees.
„Noh, tüdrukud, kas oli vahepeal hirmus ka?“ Küsija toon reetis rahuloleva muige.
Kurat, sajatasin ma autost välja ronides. Loodan, et nad järgmises elus naisena sünnivad.
Soe suvepäev hakkas pikkamööda õhtust ilmet näole manama kui üks määrdunud punakat karva sõiduauto teepervele pidama jäi. Lõpuks ometi naeratas õnn! Kartsime juba, et leiame end varsti pimeda ja külmavõitu öö kaisust. Ronisime pikemalt mõtlemata tagaistmele – Sille ühele, mina teisele poole. Küsimuse peale: kas linna saab? – juht noogutas ja me ohkasime kergendatult.
Sõit kulges täielikus vaikuses. Halliseguste väljakasvanud juuste, laiaõlgne, päikesest parkunud nahaga autojuht, umbes keskealine, oli arvatavasti kogu oma elu põllumehe ametit pidanud. Tema kõrval istus noorem, samuti pikemate juuste ja päevitunud jumega mees, arvatavasti poeg. Kumbki ei rääkinud sõnagi, ei meie ega teineteisega.
Silmitsesin autosalongi. Selle üldilme oli väsinud ja plekiline. Rebenenud ja auklikuks kulunud istmekatteid polnud keegi võtnud vaevaks kohendada. Kõikjal vedeles oksapuru ja kuuseokkaid. Kõrvalistuja jalgade ees põrandal märkasin köit, korralikult kaheksakujuliseks kokku keeratud köierulli. Huvitav, mida nad sellega teevad? Mida üldse tehakse käsivarrejämeduse köiega? Mu keha läbis kerge värin, tundsin kõhedust, mis peagi õudustundeks üle kasvas. Silme ees hakkasid elustuma stseenid filmidest ja lood tegelikkuses aset leidnud jubedatest juhtumitest. Vaatasin Sille poole. Märkasin ta katset värisevaid põlvi seeliku all varjata.
Väljas pimenes. Vaikust täitis automootori ühtlane urin ning peagi hakkasid eemalt lähenema linnatuled. Lõpuks ometi, jõudsin ma mõelda, kui auto ühtäkki kõrvalteele keeras. Juht ühmas, et peab korraks sõbra poole sisse põikama või midagi sellist, ma ei saanud aru. Vaatasin Sillele otsa. Ta oli oma pilgu aknast välja puurinud. Puude vahelt vilksatava lahkuva päeva kahvatu valgus heitis ta kaamele näole heledamaid valguslaike.
Auto peatus. Esitulede valgusvihus märkasin kahekordset värvituks pleekinud ja osaliselt katkiste akendega puitmaja. Juht väljus autost. Majani jõudnud hakkas ta oma raske rusikaga vastu ust taguma. Uks avati ja mees astus sisse.
„Sul on ilusad juuksed!“ Noorem mees oli näo minu poole pööranud. „Jah, mulle meeldivad sellised küpse vilja värvi juuksed.“
Mu hääl oli kurgus kinni. Püüdsin kramplikult naeratada. Õnneks pööras ta ennast endisesse asendisse tagasi ega öelnud enam midagi. Tundsin, kuidas mu südamelöögid tugevnesid, selle lööklained ulatusid silmade ja kõrvadeni, vähehaaval tervet aju halvates. Süda läks pahaks. Mul tekkis tahtmine avada aken. Aga ma ei saanud, või ei julgenud, või mõlemat korraga. Sulgesin silmad.
Kuulsin autoust avanevat. Midagi rasket asetati autosse. Keegi pani käe mu põlvele. Sille!? Auto hakkas liikuma. Linnatuled. Kesklinn. Auto peatus ühika ees.
„Noh, tüdrukud, kas oli vahepeal hirmus ka?“ Küsija toon reetis rahuloleva muige.
Kurat, sajatasin ma autost välja ronides. Loodan, et nad järgmises elus naisena sünnivad.
No comments:
Post a Comment