Vaba õhtu

Heints vajus väsinult hotellitoa laiale voodile. Heitnud pilgu elektronkella rohelisele numbrilauale hiiglasliku plasmateleri allservas otsustas ta pealelõunase uinaku teha. Oli haruldaselt vaikne. Sellest on nüüd kaheksateist aastat, mõtles ta hotelli heledat triipmustrilise ääristusega lage silmitsedes, kaheksateist aastat päevast, mil ta Tallinnas lennukile astus. See oli selsamal aastal kui Eesti iseseisvuse taastas. Heints oli kevadel lõpetanud Tartu Ülikooli juuraõpingud kui doktorist isa talle Ameerikas Lääne-Virginias edasiõppimiseks koha muretses. Elu Ameerikas oli kulgenud kiirelt ja huvitavalt, täis õpinguid, reisimist ja tööd. Homme tuleb isa autoga järele ja viib ta koju, Tartusse.

Vaatamata kurnavale reisile – lend New Yorgist Tallinna kestis ühtekokku kolmteist tundi, ja ajavahemikule – päev tähendas tema jaoks tegelikult ööd, ei tulnud Heintsil und. Ta ajas ennast püsti, et akna, tegelikult küll klaasseina, ette rasked oliivrohelised satiinkardinad vedada. Justkui kottpime öö, mõtles Heints käsikaudu tagasi voodini koperdades.

Und ei tulnud. Mõtted viisid ülikooliaastatesse Tartusse. Ta oli olnud tegija poiss, aktiivne, sportliku kehaehituse ja tõmmu jumega, kahe tunnustatud õppejõu ainuke poeg. Ta ei tundnud kunagi millestki puudust. Ka tüdrukutest mitte. Mõelda vaid, Riina, sale brünett, kursuse tublimaid, ei tea, mis temast tänaseks saanud on... Ja Pille, lühemat kasvu blondide pikkade juustega tüdruk, pisut edev ja kergemeelne, vähemalt tundus olema, meeldis paljudele poistele – temaga on seotud eredamad mälestused. Heintsile meenus, kuidas nad kahekesi, veinist joobnuna, lõpupeolt jalga lasid, Pille juurde ühikasse. Peale eksamisessiooni oli ühikas nii tühi, et isegi komandant ei viitsinud üksikutele hilisõhtustele sissejalutajatele küsimusi esitama hakata. Armsad rohelised silmad...

Ahjaa, kas Pille mitte Tallinna tüdruk polnud? Just-just! Mis oleks kui...? Ei, ei, ta ei pruugi enam Tallinnas elada, tal on kindlasti teine nimi ja pere ja... Aga mõte oli idanema pandud, see ei lasknud enam lahti, uudishimu pühkis väsimuse, elujõud voolas lihastesse tagasi. Heints ajas end püsti ja sikutas kardinad eest. Mees, kes suurest seinapeeglist vastu vaatas nõustus temaga: Heints on oma parimais aastais, nägus, terve ja elujõuline. Ta tuli puhkusele, tal on täiesti vaba õhtu – miks mitte ennast pisut premeerida.

Pille-mis-ta-nyyd-oligi, lehitses Heints hotelli paksu kollasekaanelist telefoniraamatut. Pille Ma.r... Täitsa olemas! Huvitav, kas ta polegi vahepeal mehele läinud? Numbrit valides tundis Heints oma südant lööke vahele jätvat. Telefon kutsus. Naisehääl vastas.
„Jah?“
„Pille?“
„Jah, kuulen. Kes küsib?“ Hääl tundus tuttav.
„Mina olen... Heints... Mäletad?“ Vaikus. „Pille, kuidas sul läheb? Ma jõudsin täna New Yorgist Eestisse ja mul on vaba õhtu ja ma mõtlesin siin, et... et võib-olla saame kokku. Nii ammu pole sind näinud. Ma olen hotellis, uues hotellis, vanalinnas... “ Vaikus. Hetkeks tundus Heintsile, et ta räägib iseendaga. „Pille, aga ma võin ka sinu poole tulla. Kus sa...“
„Ei, ära tule! Ma tulen ise...hotelli...varsti.“
Jess! Heints kukutas toru hargile. Ta otsis kohvrist puhtad riided, tellis administraatorilt lilled, punased roosid muidugi, ja kaks pudelit kallist prantsuse veini. Oodates tundis ta kehas pinget kasvavat. Võib-olla ei olegi Pille enam ilus, võib-olla ei meeldigi ta Heintsile enam, võib-olla... Mis siis, kui tänasest hoopis igav ja piinarikas õhtu kujuneb?

Koputuse peale avas Heints ukse ja Pille astus sisse, vaikselt, peaaegu hääletult ja naeratas. Ta oli endiselt ilus, sale, blondid juuksed õlgu katmas, seljas lihtsalõikeline kahvaturoheline kleit, just selline, mis ta enda loomulikul ilul välja paista laseb.
„Tere Pille! Sa oled endiselt ilus, e-ee, ilusam veel... tõesti, sa oled vapustav! Tule, istu. Kuidas sul läinud on? Mul on nii hea meel sind näha. Näe, just täna jõudsin Tallinna ja... veini sulle, eks ole?“

Heints avas pudeli, kallas pokaalid täis ja Pille kõrval sohval istet võttes ulatas talle veiniklaasi. Ta jutustas oma õpingutest Ameerikas, sellest, kuidas ta lõpetas parimate hulgas ja kuidas president isiklikult tal kätt surus. Samuti rääkis ta sellest, kuidas talle tehti ettepanek asuda tööle Ameerika ühe mainekama advokaadibüroo juurde, aga et nüüd on tal New Yorgis oma isiklik büroo, kindel klientuur, hea nimi ning sissetulek, mis juba praegu võimaldaks muretut äraelamist elu lõpuni.

„Räägi, kuidas sul läinud on?“ Heints nihutas ennast Pillele lähemale.
Ta sai teada, et peale ülikooli lõpetamist kolis naine tagasi vanemate juurde, Tallinnasse, võttis vastu tööpakkumise ühes väiksemas kirjastuses ning on sellele siiani truuks jäänud.
„Ja lapsed? Abikaasa?“
Pille tõstis põrandalt oma käekoti, otsis sealt välja pildi ja ulatas Heintsile. Pildilt vaatas vastu noor mees.
„Minu poeg...ta nimi on...“ Pille neelatas.
„Kena poeg sul.“ Heints tõusis, et veini juurde valada. Ta pani pildi lauale.
„Jah... saab varsti kaheksateist.“
„Ja abikaasa? Poja isa?“ Heints valas endale veini juurde – Pille klaas oli puutumata – , ja istus naise kõrvale tagasi.
„Ta... oli...ka kena mees...“
Vein oli mõjuma hakanud. Tea, kas tal polegi meest, mõtles Heints hetkeks. Ta nihkus Pillele lähemale, nii lähedale, et ulatus naisele kõrva sosistama.
„Mis oleks kui alustaks kõike otsast? Mäletad, kui me koos olime, sina ja mina...“ Heints kuulis oma hääles võltsi kõla. „Su juuksed lõhnavad nii hästi... sa....kuhu...?“
Pille oli püsti tõusnud ja astus välisukse poole, aeglaselt, peatus, pööras tagasi. Heints istus liikumatult sohval, pea käte vahel, pilk põrandal, justkui oleks seal midagi eriskummalist märganud.
„Ma pean nüüd minema,“ katkestas Pille vaikuse.
Heints tõstis pea, silmis küsimus ja hämming, anumine.
„Jah, ma lähen ära...“ kordas Pille. „Ja... ja mul on sulle palve. Ära enam helista! Palun!“ Hotellitoa uks naise selja taga sulgus.

Ei, ei saa olla, ta ei läinud ära, raputas Heints pead. Ta tegi nalja. Mitte keegi ei ole teda mitte kunagi niimoodi maha jätnud! Ta tuleb tagasi, oli Heints veendunud.... näe, jättis pildigi siia laua peale. Heints võttis foto oma kätte – äkki tundus see noor mees seal kuidagi tuttav. Ei, ei, ta mõtleb sellele homme. Ta pistis pildi kohvrisse, alumisse sahtlisse. Ta jõi ära ülejäänud veini, tühjendas ka Pille pokaali ja vajus voodisse, siidlinade lohutava jaheduse embusse.

Heints tegi silmad lahti ukse klohmimise peale. Elektronkella rohelised numbrid näitasid varast hommikutundi. Ta ajas ennast üles. Kes kurat...
Isa? Nii vara? Pagan, õige küll, isa on ju eluaeg varane olnud.

„Nii et sul oli eile tore õhtu? Ja kes oli see õnnelik naine?“ küsis isa muiates, kui nad Tartu poole vurasid, suvine päike mõnusalt autosalongi soojendamas.
Heints tundis nagu oleks keegi teda terava nõelaga torganud. „Ah, oli üks, endine tuttav. Ei miskit erilist...“ Ta pööras pilgu kõrvalaknast välja ja hakkas rääkima sellest, milline vägev riik on Ameerika ja millised toredad inimesed seal elavad.

Autostop

Vastupidiselt mõnedele oma kursusekaaslastele vihkasin ma tee ääres hääletamist. Aga kord, suvise praktika ajal, leidsime ennast Sillega olukorras, kus valikuvõimalus puudus – viimane buss oli läinud, kuid meie pidime kindlasti varahommikuks linnas olema. Kotte järele tarides ja teineteist süüdistustega üle külvates lonkisime sõidutee äärt pidi linna poole. Üksikud külaelanikele kuuluvad autod vurasid meist peatumata mööda.
Soe suvepäev hakkas pikkamööda õhtust ilmet näole manama kui üks määrdunud punakat karva sõiduauto teepervele pidama jäi. Lõpuks ometi naeratas õnn! Kartsime juba, et leiame end varsti pimeda ja külmavõitu öö kaisust. Ronisime pikemalt mõtlemata tagaistmele – Sille ühele, mina teisele poole. Küsimuse peale: kas linna saab? – juht noogutas ja me ohkasime kergendatult.
Sõit kulges täielikus vaikuses. Halliseguste väljakasvanud juuste, laiaõlgne, päikesest parkunud nahaga autojuht, umbes keskealine, oli arvatavasti kogu oma elu põllumehe ametit pidanud. Tema kõrval istus noorem, samuti pikemate juuste ja päevitunud jumega mees, arvatavasti poeg. Kumbki ei rääkinud sõnagi, ei meie ega teineteisega.
Silmitsesin autosalongi. Selle üldilme oli väsinud ja plekiline. Rebenenud ja auklikuks kulunud istmekatteid polnud keegi võtnud vaevaks kohendada. Kõikjal vedeles oksapuru ja kuuseokkaid. Kõrvalistuja jalgade ees põrandal märkasin köit, korralikult kaheksakujuliseks kokku keeratud köierulli. Huvitav, mida nad sellega teevad? Mida üldse tehakse käsivarrejämeduse köiega? Mu keha läbis kerge värin, tundsin kõhedust, mis peagi õudustundeks üle kasvas. Silme ees hakkasid elustuma stseenid filmidest ja lood tegelikkuses aset leidnud jubedatest juhtumitest. Vaatasin Sille poole. Märkasin ta katset värisevaid põlvi seeliku all varjata.
Väljas pimenes. Vaikust täitis automootori ühtlane urin ning peagi hakkasid eemalt lähenema linnatuled. Lõpuks ometi, jõudsin ma mõelda, kui auto ühtäkki kõrvalteele keeras. Juht ühmas, et peab korraks sõbra poole sisse põikama või midagi sellist, ma ei saanud aru. Vaatasin Sillele otsa. Ta oli oma pilgu aknast välja puurinud. Puude vahelt vilksatava lahkuva päeva kahvatu valgus heitis ta kaamele näole heledamaid valguslaike.
Auto peatus. Esitulede valgusvihus märkasin kahekordset värvituks pleekinud ja osaliselt katkiste akendega puitmaja. Juht väljus autost. Majani jõudnud hakkas ta oma raske rusikaga vastu ust taguma. Uks avati ja mees astus sisse.
„Sul on ilusad juuksed!“ Noorem mees oli näo minu poole pööranud. „Jah, mulle meeldivad sellised küpse vilja värvi juuksed.“
Mu hääl oli kurgus kinni. Püüdsin kramplikult naeratada. Õnneks pööras ta ennast endisesse asendisse tagasi ega öelnud enam midagi. Tundsin, kuidas mu südamelöögid tugevnesid, selle lööklained ulatusid silmade ja kõrvadeni, vähehaaval tervet aju halvates. Süda läks pahaks. Mul tekkis tahtmine avada aken. Aga ma ei saanud, või ei julgenud, või mõlemat korraga. Sulgesin silmad.
Kuulsin autoust avanevat. Midagi rasket asetati autosse. Keegi pani käe mu põlvele. Sille!? Auto hakkas liikuma. Linnatuled. Kesklinn. Auto peatus ühika ees.
„Noh, tüdrukud, kas oli vahepeal hirmus ka?“ Küsija toon reetis rahuloleva muige.
Kurat, sajatasin ma autost välja ronides. Loodan, et nad järgmises elus naisena sünnivad.