Mulle meeldib koolitee. Mõned minu klassi tüdrukud elavad kaugel ja mõned jällegi liiga lähedal; üks tüdruk elab koguni otse koolimaja taga, nii et tal peaaegu ei olegi kooliteed. Aga minu isa ütleb, et ma elan täpselt paraja koha peal. Ma näen oma maja akent kooli aknast. Ja oma maja aknast näen jällegi koolimaja. Nii et isa ütleb, et ma võin üksi koju tulla küll. Kooliteel juhtub igasugu põnevaid asju ja mulle see meeldib. Muidugi, ma pean olema ettevaatlik ja täitma kõiki liikluseeskirju. Mina ei tea, miks mõned suured inimesed ei täida liikluseeskirju, kuigi ema ütleb, et kõik peavad täitma. Ma pean kindlasti seda ema kaest küsima.
Ükskord, ma mäletan, just siis, kui ma olin üle suure sõidutee jõudnud, nägin, et selle uue hiiglasuurte akendega maja juures seisab palju inimesi. Kujuta ette, nad seisid otse autotee peal! Ma ei tea, kuidas nad julgesid! Mõned autojuhid olid hästi kurjad. Nad tuututasid ja vehkisid kätega ja rääkisid midagi. Ma ei saanud täpselt aru, mis see oli, mida nad ütlesid ja kellega nad rääkisid. Aga ma kartsin, et nad võivad inimestele otsa sõita. Õnneks nad ikka ei sõitnud.
Ma otsustasin, et lähen natuke lähemale ja vaatan, mis seal juhtunud on. Ma kuulsin kuidas üks onu ütles teisele, et keegi on vist auto alla jäänud. Aga äkki nagin ma ühte vaikest lindu. Ma teadsin kohe – see oli pääsuke, selline musta saba ja valge kõhuga, meie rahvuslind! Ta kükitas suure tee peal, just sealkohas, kus autod seisid ja tuututasid. Ja üks tiib oli tal natuke imelikult laiali. Vaeseke! Ma lihtsalt pidin ta päästma! Ma pugesin autode vahele. Teinekord on hea kui oled väike! Jõudsin just linnuni kui ta äkki minust kaugemale hüppas. Ta hüples ja hüples ja ma ei saanud teda kuidagi katte. Rumal lind, ma ju tahtsin teda aidata!
’Kuule tüdruk! Tee, et sa siit kaod, enne kui auto all jääd!’
Ma ehmatasin hirmsasti. Üks onu oli pea autoaknast välja pistnud ja vaatas mulle kurjalt otsa.
’Aa...aga...’
’Ei mingit aga! Su ema ootab sind kodus!’
Kust ta teab, et mu ema ootab juba? Vaatasin linnu poole, aga ei näinud teda enam. Mul hakkas hirm. Ja nutt tuli peale. Ja ma hakkasin kodu poole jooksma.
Ema ei olnud kodus. Mul oli vaga kurb tuju. Laksin oma tuppa ja nutsin kibedasti. Ma mõtlesin sellele linnule. Ja sellele kurjale onule. Ja sellele, et ema ei olnud veel kodus. Ema oskaks kindlasti öelda, mis linnust sai.
Ükskord, ma mäletan, just siis, kui ma olin üle suure sõidutee jõudnud, nägin, et selle uue hiiglasuurte akendega maja juures seisab palju inimesi. Kujuta ette, nad seisid otse autotee peal! Ma ei tea, kuidas nad julgesid! Mõned autojuhid olid hästi kurjad. Nad tuututasid ja vehkisid kätega ja rääkisid midagi. Ma ei saanud täpselt aru, mis see oli, mida nad ütlesid ja kellega nad rääkisid. Aga ma kartsin, et nad võivad inimestele otsa sõita. Õnneks nad ikka ei sõitnud.
Ma otsustasin, et lähen natuke lähemale ja vaatan, mis seal juhtunud on. Ma kuulsin kuidas üks onu ütles teisele, et keegi on vist auto alla jäänud. Aga äkki nagin ma ühte vaikest lindu. Ma teadsin kohe – see oli pääsuke, selline musta saba ja valge kõhuga, meie rahvuslind! Ta kükitas suure tee peal, just sealkohas, kus autod seisid ja tuututasid. Ja üks tiib oli tal natuke imelikult laiali. Vaeseke! Ma lihtsalt pidin ta päästma! Ma pugesin autode vahele. Teinekord on hea kui oled väike! Jõudsin just linnuni kui ta äkki minust kaugemale hüppas. Ta hüples ja hüples ja ma ei saanud teda kuidagi katte. Rumal lind, ma ju tahtsin teda aidata!
’Kuule tüdruk! Tee, et sa siit kaod, enne kui auto all jääd!’
Ma ehmatasin hirmsasti. Üks onu oli pea autoaknast välja pistnud ja vaatas mulle kurjalt otsa.
’Aa...aga...’
’Ei mingit aga! Su ema ootab sind kodus!’
Kust ta teab, et mu ema ootab juba? Vaatasin linnu poole, aga ei näinud teda enam. Mul hakkas hirm. Ja nutt tuli peale. Ja ma hakkasin kodu poole jooksma.
Ema ei olnud kodus. Mul oli vaga kurb tuju. Laksin oma tuppa ja nutsin kibedasti. Ma mõtlesin sellele linnule. Ja sellele kurjale onule. Ja sellele, et ema ei olnud veel kodus. Ema oskaks kindlasti öelda, mis linnust sai.
No comments:
Post a Comment