Oli selle aasta esimene tõeliselt soe ja päikeseline kevadpäev. Pille oli kapist oma lemmikkleidi üles otsinud. Ta libistas selle üle pea, sõlmis krae alt rinnaesisele ulatuva peene valge paela kokku ja silmitses ennast peeglist. Valge pitskraega tumesinisest siidkangast kleit, tillukesed kollased kannikesed mustriks, joonistas välja tema kõrge rinna, saleda piha ja ümara puusajoone. Rohekad kelmikad silmad, pikad blondid juuksed, siidised käsivarred. Pille naeratas.
Õnn on nagu tuulehoog, mis lahtisest uksest sulle käe ulatab, ümises Pille omaette mööda paikesekiirtesse uppunud tänavat kontsade rõõmsa kõpsumise saatel astudes ja kuivanud puuokste põletushõngulist kevadõhku ninasõõrmeisse tõmmates. Väikesed tüdrukud, värvilised siidlehvid juustes, hüppasid üksteise võidu õueasfaldile kribatud keksukastides. Poisid huilgasid üle aedade ja puuriitade turnides ning üksteist taga ajades. Varblased säutsusid. Pea iga maja juures toimetas keegi. Pille lehvitas ja soovis neile jõudu. Ta tundis neid kõiki. See oli tema lapsepõlvelinn. Siin oli ta oma vanemate valvsa pilgu all üles kasvanud, koolis käinud ja vahel mõnest peostki osa võtnud, kuid alati kokkulepitud ajaks koju tulnud. Ta lõpetas kooli väga heade hinnetega ja oli õpetajate lemmik. Ta oli alati olnud oma vanematele tubli ja sõnakuulelik laps.
See kõik oli, mõtles Pille ja naeratas omaette. Homme sõidab ta kodunt ära, ülikoolilinna, eemale vanemate kontrolli ja õpetajate moraalitsemise alt, vabadusse. Ainuüksi mõte sellest tundus ahvatlev, hirmuäratav, joovastav.
Ta jõudis parki. Iga kivi, puu ja põõsas oli talle siin tuttav. Ta peatus ja vaatas, kuidas kaks punakaspruuni oravat mööda jämedat sajandivanust tammepuud ülespoole vudides ja naljakalt kidistades üksteist taga ajasid.
„Kurat, nii kui kevad tuleb, lähevad naised ilusaks!“
Pille pööras võpatades hääle suunas. Ta nägi kahte meest mööduvat, mõlemal sarnased heledast linasest kortsunud ülikonnad seljas; ühel heledad õlgadeni ulatuvad juuksed, teisel tumedamad, kuid samuti pikemate juustega mees, mõlemal paikeseprillid ees. Üks neist – Pille ei uskunud oma silmi – oli ju see, just, toosama kuulus laulja! See tumedamate juustega! Oi kui palju tema laule Pille oli kuulanud! Ta oli kõik need laulud omale salvestanud ja kuulanud ja kuulanud... Ballaadid, kurvad ja ilusad, armastusest, valust, kaotusest. Ta teadis neid kõiki peast.
Kui mehed olid kaugemale läinud, vaatas Pille enda ümber. Ei, kedagi, peale tema ei olnud läheduses. See oli siis tõsi – see lause oli käinud tema kohta! Ta oleks tahtnud kõva häälega naerma puhkeda, hõisata, huilata, varblastega kaasa keksida. Sest mitte keegi ei olnud mitte kunagi veel öelnud, et ta on naine – ilus naine! Vaike tüdruk oli saanud suureks. Salapärane maailm ootas avastamist.
Õnn on nagu tuulehoog, mis lahtisest uksest sulle käe ulatab, ümises Pille omaette mööda paikesekiirtesse uppunud tänavat kontsade rõõmsa kõpsumise saatel astudes ja kuivanud puuokste põletushõngulist kevadõhku ninasõõrmeisse tõmmates. Väikesed tüdrukud, värvilised siidlehvid juustes, hüppasid üksteise võidu õueasfaldile kribatud keksukastides. Poisid huilgasid üle aedade ja puuriitade turnides ning üksteist taga ajades. Varblased säutsusid. Pea iga maja juures toimetas keegi. Pille lehvitas ja soovis neile jõudu. Ta tundis neid kõiki. See oli tema lapsepõlvelinn. Siin oli ta oma vanemate valvsa pilgu all üles kasvanud, koolis käinud ja vahel mõnest peostki osa võtnud, kuid alati kokkulepitud ajaks koju tulnud. Ta lõpetas kooli väga heade hinnetega ja oli õpetajate lemmik. Ta oli alati olnud oma vanematele tubli ja sõnakuulelik laps.
See kõik oli, mõtles Pille ja naeratas omaette. Homme sõidab ta kodunt ära, ülikoolilinna, eemale vanemate kontrolli ja õpetajate moraalitsemise alt, vabadusse. Ainuüksi mõte sellest tundus ahvatlev, hirmuäratav, joovastav.
Ta jõudis parki. Iga kivi, puu ja põõsas oli talle siin tuttav. Ta peatus ja vaatas, kuidas kaks punakaspruuni oravat mööda jämedat sajandivanust tammepuud ülespoole vudides ja naljakalt kidistades üksteist taga ajasid.
„Kurat, nii kui kevad tuleb, lähevad naised ilusaks!“
Pille pööras võpatades hääle suunas. Ta nägi kahte meest mööduvat, mõlemal sarnased heledast linasest kortsunud ülikonnad seljas; ühel heledad õlgadeni ulatuvad juuksed, teisel tumedamad, kuid samuti pikemate juustega mees, mõlemal paikeseprillid ees. Üks neist – Pille ei uskunud oma silmi – oli ju see, just, toosama kuulus laulja! See tumedamate juustega! Oi kui palju tema laule Pille oli kuulanud! Ta oli kõik need laulud omale salvestanud ja kuulanud ja kuulanud... Ballaadid, kurvad ja ilusad, armastusest, valust, kaotusest. Ta teadis neid kõiki peast.
Kui mehed olid kaugemale läinud, vaatas Pille enda ümber. Ei, kedagi, peale tema ei olnud läheduses. See oli siis tõsi – see lause oli käinud tema kohta! Ta oleks tahtnud kõva häälega naerma puhkeda, hõisata, huilata, varblastega kaasa keksida. Sest mitte keegi ei olnud mitte kunagi veel öelnud, et ta on naine – ilus naine! Vaike tüdruk oli saanud suureks. Salapärane maailm ootas avastamist.
No comments:
Post a Comment