Tuesday 3 March 2009

Saepurumägi ehk minu esimesed triibulised

Läksime lastega saepurumäele. Sten alati uhkustas kui sealt tuli. Ma ei olnud seal kunagi käinud. Noh, ma teadsin küll, et ma ei tohtinud seda teha, sest ema ütles, et ma olen veel liiga vaike, et üksinda kodust kaugemale minna. Aga ema ei olnud kodus.
Saepurumägi oli natuke kaugel, selle suure maja juures, millest me isa autoga lasteaiast koju tulles mööda sõidame. Maja uks oli lahti ja sealt kostus hirmsat mürinat. Üks suur punase kastiga auto seisis maja ees.
Saepurumägi oli hästi kõrge ja sealt oli vahva ennast alla rullitada. Sten ütles, et kes kõige kaugemale ennast rullitab, on võitja. See oli selline mäng. Vau! Meil oli toeliselt lõbus. Sten ei norinud mind ka enam, et ma tita olen.
Kui meil isu rullitamisest otsa sai, siis Sten tegi ettepaneku minna konnatiigi juurde. Seal olevat just praegu hästi palju sabaga konnakulleseid, keda on vahva püüda ja purgi sees ujutada. Ta ütles, et purk on tal seal rohu sisse ara peidetud. Hakkasime just minema kui ema tuli. Tal oli väga kuri nagu peas. Ja oks oli tal ka millegipärast käes.
Ma ütlesin emale, et läksin ainult korraks ja teised lapsed läksid ju ka. Aga ema ei kuulanud mind. Ta lõi hoopis oksaga mulle vastu säärt. Ai-ai! See oli valus. Saepurumäel oli ju nii vahva ja üldsegi mitte hirmus. Ma olin kuri. Suured inimesed on vahel imelikud.

No comments: