Me võtsime sõbraga pisut napsu. Noh, ikka juhtub, et kui vanad sõbrad üle hulga aja kokku saavad – sellest on nüüd tubli kakskümmend aastat –, siis tuleb seda tähistada. Ühesõnaga, istusime ühes kesklinna pubis. Ma ei oska öelda, mis ajal me sealt liikuma hakkasime, aga mäletan, et see oli turvamees, kes meid uksest välja viskas. Tõbras selline! Ta poleks tohtinud nii käituda! Ma püüdsin talle meelde tuletada, kellega tal tegemist on, aga ta ei teinud kuulmagi. Jah, ma kostitasin teda natuke krõbedamate sõnadega ja mis siis? Tema oli see, kes mulle käe külge pani! Ja kellele see siis meeldib, ah?
Väljas oli kohutavalt külm ja sõber ütles, et tal on nüüd aeg koju minna. Takso korjas mind peale ja ma lootsin, et vähemalt taksojuht mõistab mind. Pagan! Maailm on ebaõiglane! Näe, sõber istub parlamendis, tal on korter kesklinnas, naine, lapsed. Mul oli ka kunagi kõik olemas, sõbrad, parteikaaslased, kes mind aitasid ja mina aitasin omakorda neid. Oma maja oli suure aiaga, pere, isegi koer oli, kallis jaapani tõug. Nojah, meil oli teinekord peretülisid, aga kellel neid poleks? Kuid ühel päeval koju tulles leidsin ukse tagant kohvri oma asjadega ja kirjaga, kus teatati, et selles majas mind enam ei oodata. Fertig! Kirjas loetleti kaksteist, kujuta ette – kaksteist! – põhjust valjaviskamiseks. Okei, mõni neist oli isegi tõsi. No oli armuke, no valetasin paaril korral, no jõin sõpradega pisut sagedamini viimasel ajal, aga koike ma küll omaks ei võta! Ei võta! Ja siis hakkaski elu allamäge minema. Pagan!
See kuradi taksojuht, ta ei osanud sõita. Ma ütlesin talle, et ega ta hobusesõnnikut vea, et niiviisi pidurdab. Kujuta ette, ta vastas et ei, aga tooreid kanamune ka mitte! Kurat, milline ülbus! Mul hakkas paha. See pagana söök seal pubis, see ajas üles. Taksojuht pidas kinni ja käskis mul autost väljuda. Kuhu? Sinna külma õue? Ja siis, kujuta ette, ta hakkas mind autost välja tirima! No kellele see meeldima peaks, ah? Ma tahtsin talle näidata, kes on kes. Igasugune taksojuht ei tule mind käskima! Kusagilt ilmusid välja pollarid. Miks nad mu kaasa vedasid, ma ei tea. Ma olin ju lihtsalt natuke sõbraga napsu võtnud...
Trellid vaatasid vastu kui ärkasin. Keegi oli raadio valjuks keeranud ja seal räägiti ministrist, endisest ministrist, kes öösel tänaval kakelnud oli. Mu pea lõhkus ja lihased olid kõvast küljealusest kanged. Pagan, et nad kärvaks, need kuradi papparatsod!
Väljas oli kohutavalt külm ja sõber ütles, et tal on nüüd aeg koju minna. Takso korjas mind peale ja ma lootsin, et vähemalt taksojuht mõistab mind. Pagan! Maailm on ebaõiglane! Näe, sõber istub parlamendis, tal on korter kesklinnas, naine, lapsed. Mul oli ka kunagi kõik olemas, sõbrad, parteikaaslased, kes mind aitasid ja mina aitasin omakorda neid. Oma maja oli suure aiaga, pere, isegi koer oli, kallis jaapani tõug. Nojah, meil oli teinekord peretülisid, aga kellel neid poleks? Kuid ühel päeval koju tulles leidsin ukse tagant kohvri oma asjadega ja kirjaga, kus teatati, et selles majas mind enam ei oodata. Fertig! Kirjas loetleti kaksteist, kujuta ette – kaksteist! – põhjust valjaviskamiseks. Okei, mõni neist oli isegi tõsi. No oli armuke, no valetasin paaril korral, no jõin sõpradega pisut sagedamini viimasel ajal, aga koike ma küll omaks ei võta! Ei võta! Ja siis hakkaski elu allamäge minema. Pagan!
See kuradi taksojuht, ta ei osanud sõita. Ma ütlesin talle, et ega ta hobusesõnnikut vea, et niiviisi pidurdab. Kujuta ette, ta vastas et ei, aga tooreid kanamune ka mitte! Kurat, milline ülbus! Mul hakkas paha. See pagana söök seal pubis, see ajas üles. Taksojuht pidas kinni ja käskis mul autost väljuda. Kuhu? Sinna külma õue? Ja siis, kujuta ette, ta hakkas mind autost välja tirima! No kellele see meeldima peaks, ah? Ma tahtsin talle näidata, kes on kes. Igasugune taksojuht ei tule mind käskima! Kusagilt ilmusid välja pollarid. Miks nad mu kaasa vedasid, ma ei tea. Ma olin ju lihtsalt natuke sõbraga napsu võtnud...
Trellid vaatasid vastu kui ärkasin. Keegi oli raadio valjuks keeranud ja seal räägiti ministrist, endisest ministrist, kes öösel tänaval kakelnud oli. Mu pea lõhkus ja lihased olid kõvast küljealusest kanged. Pagan, et nad kärvaks, need kuradi papparatsod!
No comments:
Post a Comment