Ebaõiglane maailm

Me võtsime sõbraga pisut napsu. Noh, ikka juhtub, et kui vanad sõbrad üle hulga aja kokku saavad – sellest on nüüd tubli kakskümmend aastat –, siis tuleb seda tähistada. Ühesõnaga, istusime ühes kesklinna pubis. Ma ei oska öelda, mis ajal me sealt liikuma hakkasime, aga mäletan, et see oli turvamees, kes meid uksest välja viskas. Tõbras selline! Ta poleks tohtinud nii käituda! Ma püüdsin talle meelde tuletada, kellega tal tegemist on, aga ta ei teinud kuulmagi. Jah, ma kostitasin teda natuke krõbedamate sõnadega ja mis siis? Tema oli see, kes mulle käe külge pani! Ja kellele see siis meeldib, ah?
Väljas oli kohutavalt külm ja sõber ütles, et tal on nüüd aeg koju minna. Takso korjas mind peale ja ma lootsin, et vähemalt taksojuht mõistab mind. Pagan! Maailm on ebaõiglane! Näe, sõber istub parlamendis, tal on korter kesklinnas, naine, lapsed. Mul oli ka kunagi kõik olemas, sõbrad, parteikaaslased, kes mind aitasid ja mina aitasin omakorda neid. Oma maja oli suure aiaga, pere, isegi koer oli, kallis jaapani tõug. Nojah, meil oli teinekord peretülisid, aga kellel neid poleks? Kuid ühel päeval koju tulles leidsin ukse tagant kohvri oma asjadega ja kirjaga, kus teatati, et selles majas mind enam ei oodata. Fertig! Kirjas loetleti kaksteist, kujuta ette – kaksteist! – põhjust valjaviskamiseks. Okei, mõni neist oli isegi tõsi. No oli armuke, no valetasin paaril korral, no jõin sõpradega pisut sagedamini viimasel ajal, aga koike ma küll omaks ei võta! Ei võta! Ja siis hakkaski elu allamäge minema. Pagan!
See kuradi taksojuht, ta ei osanud sõita. Ma ütlesin talle, et ega ta hobusesõnnikut vea, et niiviisi pidurdab. Kujuta ette, ta vastas et ei, aga tooreid kanamune ka mitte! Kurat, milline ülbus! Mul hakkas paha. See pagana söök seal pubis, see ajas üles. Taksojuht pidas kinni ja käskis mul autost väljuda. Kuhu? Sinna külma õue? Ja siis, kujuta ette, ta hakkas mind autost välja tirima! No kellele see meeldima peaks, ah? Ma tahtsin talle näidata, kes on kes. Igasugune taksojuht ei tule mind käskima! Kusagilt ilmusid välja pollarid. Miks nad mu kaasa vedasid, ma ei tea. Ma olin ju lihtsalt natuke sõbraga napsu võtnud...
Trellid vaatasid vastu kui ärkasin. Keegi oli raadio valjuks keeranud ja seal räägiti ministrist, endisest ministrist, kes öösel tänaval kakelnud oli. Mu pea lõhkus ja lihased olid kõvast küljealusest kanged. Pagan, et nad kärvaks, need kuradi papparatsod!

Koolitee

Mulle meeldib koolitee. Mõned minu klassi tüdrukud elavad kaugel ja mõned jällegi liiga lähedal; üks tüdruk elab koguni otse koolimaja taga, nii et tal peaaegu ei olegi kooliteed. Aga minu isa ütleb, et ma elan täpselt paraja koha peal. Ma näen oma maja akent kooli aknast. Ja oma maja aknast näen jällegi koolimaja. Nii et isa ütleb, et ma võin üksi koju tulla küll. Kooliteel juhtub igasugu põnevaid asju ja mulle see meeldib. Muidugi, ma pean olema ettevaatlik ja täitma kõiki liikluseeskirju. Mina ei tea, miks mõned suured inimesed ei täida liikluseeskirju, kuigi ema ütleb, et kõik peavad täitma. Ma pean kindlasti seda ema kaest küsima.
Ükskord, ma mäletan, just siis, kui ma olin üle suure sõidutee jõudnud, nägin, et selle uue hiiglasuurte akendega maja juures seisab palju inimesi. Kujuta ette, nad seisid otse autotee peal! Ma ei tea, kuidas nad julgesid! Mõned autojuhid olid hästi kurjad. Nad tuututasid ja vehkisid kätega ja rääkisid midagi. Ma ei saanud täpselt aru, mis see oli, mida nad ütlesid ja kellega nad rääkisid. Aga ma kartsin, et nad võivad inimestele otsa sõita. Õnneks nad ikka ei sõitnud.
Ma otsustasin, et lähen natuke lähemale ja vaatan, mis seal juhtunud on. Ma kuulsin kuidas üks onu ütles teisele, et keegi on vist auto alla jäänud. Aga äkki nagin ma ühte vaikest lindu. Ma teadsin kohe – see oli pääsuke, selline musta saba ja valge kõhuga, meie rahvuslind! Ta kükitas suure tee peal, just sealkohas, kus autod seisid ja tuututasid. Ja üks tiib oli tal natuke imelikult laiali. Vaeseke! Ma lihtsalt pidin ta päästma! Ma pugesin autode vahele. Teinekord on hea kui oled väike! Jõudsin just linnuni kui ta äkki minust kaugemale hüppas. Ta hüples ja hüples ja ma ei saanud teda kuidagi katte. Rumal lind, ma ju tahtsin teda aidata!
’Kuule tüdruk! Tee, et sa siit kaod, enne kui auto all jääd!’
Ma ehmatasin hirmsasti. Üks onu oli pea autoaknast välja pistnud ja vaatas mulle kurjalt otsa.
’Aa...aga...’
’Ei mingit aga! Su ema ootab sind kodus!’
Kust ta teab, et mu ema ootab juba? Vaatasin linnu poole, aga ei näinud teda enam. Mul hakkas hirm. Ja nutt tuli peale. Ja ma hakkasin kodu poole jooksma.
Ema ei olnud kodus. Mul oli vaga kurb tuju. Laksin oma tuppa ja nutsin kibedasti. Ma mõtlesin sellele linnule. Ja sellele kurjale onule. Ja sellele, et ema ei olnud veel kodus. Ema oskaks kindlasti öelda, mis linnust sai.

Õnn on nagu tuulehoog

Oli selle aasta esimene tõeliselt soe ja päikeseline kevadpäev. Pille oli kapist oma lemmikkleidi üles otsinud. Ta libistas selle üle pea, sõlmis krae alt rinnaesisele ulatuva peene valge paela kokku ja silmitses ennast peeglist. Valge pitskraega tumesinisest siidkangast kleit, tillukesed kollased kannikesed mustriks, joonistas välja tema kõrge rinna, saleda piha ja ümara puusajoone. Rohekad kelmikad silmad, pikad blondid juuksed, siidised käsivarred. Pille naeratas.
Õnn on nagu tuulehoog, mis lahtisest uksest sulle käe ulatab, ümises Pille omaette mööda paikesekiirtesse uppunud tänavat kontsade rõõmsa kõpsumise saatel astudes ja kuivanud puuokste põletushõngulist kevadõhku ninasõõrmeisse tõmmates. Väikesed tüdrukud, värvilised siidlehvid juustes, hüppasid üksteise võidu õueasfaldile kribatud keksukastides. Poisid huilgasid üle aedade ja puuriitade turnides ning üksteist taga ajades. Varblased säutsusid. Pea iga maja juures toimetas keegi. Pille lehvitas ja soovis neile jõudu. Ta tundis neid kõiki. See oli tema lapsepõlvelinn. Siin oli ta oma vanemate valvsa pilgu all üles kasvanud, koolis käinud ja vahel mõnest peostki osa võtnud, kuid alati kokkulepitud ajaks koju tulnud. Ta lõpetas kooli väga heade hinnetega ja oli õpetajate lemmik. Ta oli alati olnud oma vanematele tubli ja sõnakuulelik laps.
See kõik oli, mõtles Pille ja naeratas omaette. Homme sõidab ta kodunt ära, ülikoolilinna, eemale vanemate kontrolli ja õpetajate moraalitsemise alt, vabadusse. Ainuüksi mõte sellest tundus ahvatlev, hirmuäratav, joovastav.
Ta jõudis parki. Iga kivi, puu ja põõsas oli talle siin tuttav. Ta peatus ja vaatas, kuidas kaks punakaspruuni oravat mööda jämedat sajandivanust tammepuud ülespoole vudides ja naljakalt kidistades üksteist taga ajasid.
„Kurat, nii kui kevad tuleb, lähevad naised ilusaks!“
Pille pööras võpatades hääle suunas. Ta nägi kahte meest mööduvat, mõlemal sarnased heledast linasest kortsunud ülikonnad seljas; ühel heledad õlgadeni ulatuvad juuksed, teisel tumedamad, kuid samuti pikemate juustega mees, mõlemal paikeseprillid ees. Üks neist – Pille ei uskunud oma silmi – oli ju see, just, toosama kuulus laulja! See tumedamate juustega! Oi kui palju tema laule Pille oli kuulanud! Ta oli kõik need laulud omale salvestanud ja kuulanud ja kuulanud... Ballaadid, kurvad ja ilusad, armastusest, valust, kaotusest. Ta teadis neid kõiki peast.
Kui mehed olid kaugemale läinud, vaatas Pille enda ümber. Ei, kedagi, peale tema ei olnud läheduses. See oli siis tõsi – see lause oli käinud tema kohta! Ta oleks tahtnud kõva häälega naerma puhkeda, hõisata, huilata, varblastega kaasa keksida. Sest mitte keegi ei olnud mitte kunagi veel öelnud, et ta on naine – ilus naine! Vaike tüdruk oli saanud suureks. Salapärane maailm ootas avastamist.

Saepurumägi ehk minu esimesed triibulised

Läksime lastega saepurumäele. Sten alati uhkustas kui sealt tuli. Ma ei olnud seal kunagi käinud. Noh, ma teadsin küll, et ma ei tohtinud seda teha, sest ema ütles, et ma olen veel liiga vaike, et üksinda kodust kaugemale minna. Aga ema ei olnud kodus.
Saepurumägi oli natuke kaugel, selle suure maja juures, millest me isa autoga lasteaiast koju tulles mööda sõidame. Maja uks oli lahti ja sealt kostus hirmsat mürinat. Üks suur punase kastiga auto seisis maja ees.
Saepurumägi oli hästi kõrge ja sealt oli vahva ennast alla rullitada. Sten ütles, et kes kõige kaugemale ennast rullitab, on võitja. See oli selline mäng. Vau! Meil oli toeliselt lõbus. Sten ei norinud mind ka enam, et ma tita olen.
Kui meil isu rullitamisest otsa sai, siis Sten tegi ettepaneku minna konnatiigi juurde. Seal olevat just praegu hästi palju sabaga konnakulleseid, keda on vahva püüda ja purgi sees ujutada. Ta ütles, et purk on tal seal rohu sisse ara peidetud. Hakkasime just minema kui ema tuli. Tal oli väga kuri nagu peas. Ja oks oli tal ka millegipärast käes.
Ma ütlesin emale, et läksin ainult korraks ja teised lapsed läksid ju ka. Aga ema ei kuulanud mind. Ta lõi hoopis oksaga mulle vastu säärt. Ai-ai! See oli valus. Saepurumäel oli ju nii vahva ja üldsegi mitte hirmus. Ma olin kuri. Suured inimesed on vahel imelikud.